Kirjutab Jevgeni Krištafovitš, kes on Liisa Pasti, Agu Uudelepa, Lisette Kampuse, Helen Talalaeva jpt. kõrval üks neist, kes Demokraatia nädala raames käib Eesti koolides demokraatia ning tema väärtuste üle arutlemas. (Muuseas, lisaks neile teeb seda ka AEFi Venemaa Häälte sarja külaline Viktor Šenderovitš - nagu varasematest külalistest Valeria Novodvorskaja seda samuti tegi).
Aga edasi sulg Jevgenile (sama tekst on olemas venekeelsena tema blogis) :
Esmaspäev, kell on 9 hommikul, viibime ühes tavalises koolis ja ühes tüüpilises Tallinna magalarajoonis. Õpetaja Marek Männik on meid kutsunud 10. klassi ühiskonnaõpetuse tundi. Kooli külastame kahekesi – mina ja ajakirjanik Liisa Past, kellega üheskoos oleme mitme aasta jooksul aidanud läbi viia Valgevene tudengite abistamiseks mõeldud programmi. Räägime kõigepealt lastele, miks me seda teeme – kuidas meie sõpru ilma igasuguse põhjuseta Valgevenes on arreteeritud, kuidas nad on kuude kaupa pidanud vangikongis istuma ning see olukord on nende tervist laastanud. Selgitame, et viha diktaatori ja salllimatus tema tegevuse vastu on juba midagi isiklikku ning seetõttu kulutame heameelega oma jõudu ja energiat nende aitamiseks, kes režiimi tõttu kannatama peavad. Selline on proloog meie hilisemale arutelule demokraatia teemadel.
Uurime õpilastelt, kas nende arvates on Eestil üldse vaja teisi riike abistada – näiteks ehitada koole Afganistanis, aidata näljahädalisi Aafrikas ja päästa Valgevene tudengeid režiimi kuritegude eest? Me ei kuulnud kordagi, et keegi oleks sellele vastanud eitavalt. Vastupidi, argumendid abistamise kohta olid järgmised: “Aga miks me ei peaks neile appi tõttama?”, “Kui meie teisi abistame, siis aidatakse ehk vajaduse korral ka meid ennast.” Kohe toovad õpilased näite Liibanonis pantvangis viibinud Eesti jalgratturite kohta, kelle juhtumi lahendamisel oli palju abi rahvusvahelisest koostööst.
Rääkisime ka inimeste vabadest valikutest ja riikidest, millwe kodanikel see puudub. Vaidlesime selle üle, kas valimistel osalemine tuleks teha inimestele kohustuslikuks nagu Austrias ja Belgias. Arutlesime, milliste küsimuste harutamine on Eestis üldiselt ebapopulaarne. Selle juurde tõi Liisa näiteks, et igal korral kui avaldab mõne artikli LGBT inimeste või samasooliste abielu toetuseks, järgneb kindlasti vähemalt korra küsimus mõne tuttava käest: “Liisa, kas sa hakkasid ammu lesbiks?”
Nende lohutuseks rääkisin ka sellest, et kui oled meedias avaldanud arvamust eesti keele õppimise lihtsuse kohta, siis pärast tembeldakse sind Eesti “peamiseks fašistiks”. Lapsed avaldasid oma kaastunnet ja noogutasid mind kuulates, kuigi nad ei saanud vist aru, milleks seda vaja, kui sa pole fašist või lesbi.
Muuseas, õpetaja Männik kutsus meid millalgi varsti kooli tagasi, et rääkida õpilastele Venemaast, tema ajaloost ja tänapäeva poliitikast. Tema sõnul on enamus õpilastest venelaste suhtes rohkem või vähem negatiivselt meelestatud ning käsitlevad kõike, mis toimub teispool Narva jõge, Venemaa oma murede ja probleemidena.
Ainuke, mida saan teha, on lükata oma isikliku näitega ümber müüdid kohalikest venelastest. Kindlasti ei ole neil saba ega sarvi, nad käivad kahel jalal ning saavad ka eesti keelega hakkama. Olen koolide jaoks nö õppevahendiks, suhtlen rahvaga, jagan kogemust.
Demokraatia nädal kestab!
