Eesti Gei Noored vahetasid kogemusi Ida- ja Kesk-Euroopa LGBTI-ühendustega

Hanna Makko ja Eneli Silm MTÜst Eesti Gei Noored osalesid möödunud aasta novembris Prahas toimunud rahvusvahelisel seminaril „Empowerment of LGBTI organizations in Eastern and Central Europe“. Allpool nende kahasse kirjutatud kokkuvõte:

Oma osalusega püüdsime ühendada  nii kogenud aktivisti teadmisi kui ka uue liikme värsket nägemust.

Ida- ja Kesk-Euroopa organisatsioonide kokkusaamise eripärana oli tunda, et keskenduma pidi teemadele, mis aitaks LGBTI organisatsioonidel suhteliselt vaenulikus keskkonnas tekkida ja areneda ning rajada teed sallivamale mõtlemisele ühiskonnas. Iga päev keskendusime sellise väljakutse raames ühele keerukale aspektile: alul peamiselt vabatahtlike leidmisele ja nende juhtimisele, seejärel LGBT-inimestesse suhtumise muutmisele ning lõpuks seaduse tasandil muutuste vajadusele tähelepanu juhtimisele. Põnevaid ettekandeid jagus kõigil neil teemadel: Yuri de Boer (COC Nederland) aitas leida ideid, kuidas inimesi kaasata organisatsiooni tegemistesse; Juris Lavrikovs  (ILGA-Europe) koos Greg Czarnecki’ga (Campaign Against Homophobia, Poola) andsid esmased tööriistad kampaania planeerimiseks; Rudolf Kviz tutvustas sotsiaalmeedia kasutamisvõimalusi mittetulundusühingute töö nähtavamaks muutmisel; Kristyna Andrlova (Amnesty International, Tšehhi) koos Kristine Garina’ga (Mozaika, Läti) rääkisid kampaaniate läbiviimisest riiklikul tasemel jt.

Ettekanded olid ühendatud praktiliste grupitöödega, mille käigus saime võimaluse kavandada tegutsemisplaane tegelikeks situatsioonideks: sh SWOT-analüüsi koostamine Pride üritusele kui ühele võimalikule meetodile LGBT-alases teavitustöös; LGBT-teemat puudutava kampaania korraldamine ühiskonna teadlikkuse ja sallivuse tõstmiseks; eduka kampaania läbiviimine seadusandlike muutuste vajaduse näitamiseks (enim huvi pakkuvatena paistsid silma transgender-teemad, partnerlusseaduse vastuvõtmine, laste adopteerimine LGBT peredes jm). Kuna kõigi riikide edasijõudmine LGBT-teemades on erinev, võtsime alati aluseks olukorra konkreetsel maal. Arvestades Eesti suhteliselt head olukorda (vähemalt on meil riik avatud diskussiooniks eri huvigruppidega ning on võimalusi leida finantstoetust kodanikualgatust soosivatest fondidest), andsime seekord eelise luubi alla võtta võimalused olukorra parandamiseks teistes maades ja panime arutelust kõrva taha ideid, mis oleks rakendatavad ka Eestis.

Kolmepäevane seminar leidis aset hubases kohvikus Cafe Therapy. Esmalt oli kõigil osalevatel organisatsioonidel ülesandeks teha oma tegevuse, tugevuste, nõrkuste jm kohta 10-minutiline tutvustus. Avardasime oma teadmisi sellest, millised on endiste Idabloki riikide LGBT-organisatsioonide tegevused ning tase, milleni nad on jõudnud ning mida soovivad tulevikus saavutada. Baltimaades on olukord üsna sarnane ning kohati pidi isegi tõdema, et võrreldes mõne teise riigiga on Eesti inimõiguste ja sallivuse edendamise vallas oluliselt kaugemale jõudnud. Nt on Valgevenes siiani igasuguste mittetulundusühingute registreerimine ning rahastamine väga keeruline, rääkimata LGBT-kogukonna suuremast riskist sattuda diskrimineerimise ja vägivalla sihtmärgiks. Venemaa esindajad pidid seminari vältel tegelema ka oma kodumaal toimuvate probleemidega – nimelt oldi Peterburis parasjagu vastu võtmas propagandaseadust, mis keelustaks LGBT-info jagamise alaealistele ning selle laiem mõju LGBT-kogukonna peitmisel ja teavitustöö piiramisel hirmutas kõiki piirkonna organisatsioone. Bosnia-Hertsegoviina esindaja kommenteeris LGBT-peredega seotud juhtumite käsitlemisel, et huvigruppide ja riigi vaheline arutelu sellisel teemal on tänase seisuga tema kodumaa kontekstis sama ettekujuteldamatu nagu kosmoselennu planeerimine sajand tagasi.

Kuigi seminar sisustas suurema osa meie ajast Prahas, oli meil siiski ka võimalus õhtutundidest võtta osa seminariga samaaegselt toimuvaist filmipäevadest Mezipatra Queer Film Festival, kus ühtekokku jõudsime ära vaadata kolm filmi: humoorika armastuskomöödia „Leading Ladies“; dokumentaalfilmi „Lost In The Crowd“ – LGBT-noortest, kes püüavad hakkama saada New Yorki tänavatel ning kunstipärase Virginia Woolf’i romaani ainetel põhineva filmi „Orlando“. Lisaks vahetasime kontakte Peterburi LGBT-filmifestivali korraldajatega, et tulevikus ehk organiseerida väike kultuurivahetus: minna ise Venemaale osalema nende tegemistes vabatahtlikena (saamaks spetsiifilist organiseerimiskogemust) või osalejatena ning kutsuda sealt filmisõpru Eestisse PÖFF’i raames toimuvatele üritustele Tallinnas ja Tartus.

Pärast kojupöördumist on juba loodud peamiselt seminaril osalejatest koosnev kontaktgrupp „LGBT Empowerment across CEE“, millega vahendame olulisemat informatsiooni organisatsioonide töödest ja tegemistest, jagame erinevaid infopõhiseid ressursse ning kaasame teineteist rahvusvahelistesse koostööprojektidesse. Saadud teadmised on edasi antud MTÜ EGN’i juhatusele ning plaanime neid kindlasti ära kasutada südameid ja seadusi muutvates projektides tulevikus.

Kõrgõzstan kui esimene Kesk-Aasia demokraatia

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš, kes külastas 2011. aasta augustikuus Ida-Ida programmi toel Kõrgõzstanis toimunud demokraatiateemalist suvekooli:

Kõrgõzstani võib tinglikult võrrelda Valgevenega – kui viimasest on jäänud viimaseks Euroopa diktatuuriks, siis Kõrgõzstan punnitab kõigest väest, et saada esimeseks Kesk-Aasia demokraatiaks. Naaberriigid – Uzbekistan, Tadžikistan, Kasahstan ja Hiina ei ole Kõrgõzstani jaoks selle eesmärgi poole pürgimiseks kõige paremaks eeskujuks. Paraku. Seega toetavad riigi demokraatiapüüdlusi eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit.

Washingtoni huvides on eelkõige lõpetada olukord, kus riigipöörded toimuvad Kõrgõzstanis tihedamini, kui enamikus riikides valimised. Arvestades, et Biškeki lennujaamas Manas’is asub USA õhuvägede transiitbaas, mis teenib Afghanistani operatsioonis osalevate koalitsioonivägede vajadusi, teevad sellised poliitilised show’d ameeriklasi pisut murelikuks.

Pärast viimast relvalist mässu 2010. aastal, mil endine president Kurmanbek Bakijev põgenes Lukašenka juurde Minskisse, tuli võimule lai demokraatiameelne koalitsioon, kes kuulutas oma eesmärgiks muuta Kõrgõzstani parlamentaarseks vabariigiks. See on üsna ebatavaline piirkonnas, kus riikides siiamaani võim tuleb riigipeale mitte rahva, vaid ikka vanaviisi Jumala kaudu. Valimised seejuures toimuvad teatavasti isegi Türkmenistanis, aga kui valija eksib Jumala tahte vastu, leidub alati tarkpeasid, kes ei lase tekkida olukorral, kus võimu saab mõni ebausaldusväärne inimene. Seevastu Kõrgõzstanis toimusid oktoobri lõpus presidendivalimised, mis andsid isegi OSCE vaatlejatele põhjust “ettevaatlikuks optimismiks”.

Nendest erinevustest ja Kesk-Aasia riikide eripäradest rääkisimegi suvel Issõk-Kuli järve ääres toimunud rahvusvahelisel noorteseminaril, mille korraldajaks oli Avatud Ühiskonna Instituut. Seminarist võtsid osa üliõpilased ja noorteühenduste aktivistid enamusest Kesk-Aasia riikidest: Kasahstanist, Tadžikistanist, Uzbekistanist ja Kõrgõzstanist endast. Seminar ise oli üsna mahukas, koosnes kolmest osast ja iga osa oli omakorda paar nädalat pikk. Selle aja jooksul käisid noortega rääkimias nii kohalikud poliitikud presidendi kohusetäitja Roza Otunbajevaga eesotsas kui ka rahvusvahelised eksperdid USAst, Venemaalt, Euroopa Liidu ja Kesk-Aasia piirkonna riikidest.

Mind üllatas seminaril kõige rohkem see, et need noored olid üsna hästi informeeritud näiteks nii Eestist kui üldse rahvusvahelisest poliitikast ja majanduslikust olukorrast. Väide, et selles piirkonnas peame rahvale kõigepealt lugemisoskust õpetama, ei pidanud antud seminari näitel üldse vett – Twitteri kasutamist ja selle kaudu revolutsioonide organiseerimist võiksid nad hoopis meile õpetada. Infoajastu lapsed ei erine kuigi olulisel määral, olgu nad sündinud ja kasvanud Londonis või siis Oši linna lähedal väikeses külas. Ainult et Oši lähedal on internetikiirus veidi tagasihoidlikum.

Infoajastuga võib seletada ka välkkiireid ühiskonnamuutusi, mis Kõrgõzstanis viimastel aastatel on toimunud. Esimene naispresident Rosa Otunbajeva lubas pärast valitud presidendi Albazbek Atambajevi ametisse astumist “rahulikult perekonnaga nädalavahetusel jalutada Dzeržinski uulitsal”. Tähelepanuväärne on see, et kuigi tänav kannab endiselt KGB asutaja nime, saab Otunbajevast saab esimene Kõrgõzstani riigipea, kes saab seal jalutada pärast oma ametiaja lõppu. Tema eelkäijatel on jalutamiseks samanimelised tänavad ainult Minskis, kus elab eksiilis president Bakijev, ja Moskvas, kuhu pärast Bakijevi korraldatud riigipööret 2005. aastal põgenes president Askar Akajev.

Otunbajeva volitused riigipeana lõppevad 31. detsembril 2011. Ainult üks asi võib takistada tal oma lubaduse täitmist – kui Džeržinski uulits saab selleks ajaks uue nime. Ka sellised muutused toimuvad neil üsna kiiresti, näiteks kohe pärast minu saabumist Biškekki, lõhkus kohalik võim peaväljakul asuva Vabadusmonumendi. Põhjuseks oli nimelt see, et kivine naisterahvas, kes kehastas Vabadust, on liiga sarnane diktaator Akajevi abikaasa Mairamiga. Ausõna, mina pole Eesti monumendikogemust neile vahetanud!

Kodanik teel tundmatusse

26.11 tähistati Eestis 13. korda Kodanikupäeva. Kirjutab Mall:

Järjest vähem tähendab kodanikuks olemine kodakondsust passis ning üha rohkem mõtteviisi, eluhoiakut. 2011. aasta on tõstnud tavakodaniku mõjuvõimu tähelepanu keskmesse kogu maailmas – aasta lükkasid käima hiljem Araabia Kevadeks üle kasvanud sündmused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Euroopa Liidu süvenev võlakriis tõi inimesed tänavatele Kreekas, Hispaanias tekkis vägivallatu ja antikapitalistlik protestiliikumine Indignados, augustikuus lõõmas London leekides ja sügisel ilmus Wall Streetile järjest rohkem Guy Fawkesi maskidega inimesi.

Kõiki neid väljaastumisi ei saa tervitada tõusnud kodanikuaktiivsusena, sest iga mäss ei tähenda veel põhjendatud väljaastumist, meeleavaldus protestiliikumist või streiki. Pätt jääb pätiks ja vägivald õigustamatuks. Küll aga tekib küsimus: kas ja kuidas suudame ära tabada selle, kui need, keda oleme ise valinud, viivad meid rappa? Ja mida seejärel ette võtta, millal on õige hetk tõsta häält, et ei oleks liiga hilja?

Meeleavalduste globaalne lainetus on paralleelselt jõudnud ka Eestisse – aasta jooksul on olnud vaat et rohkem meeleavaldusi ja proteste kui terve möödunud kümnendi jooksul kokku, isegi selline reeglina konservatiivne grupp nagu õpetajad on tõusnud tagajalgadele. Ilmselt on see üldine rahvusvaheline kogemus, mis on mõjutanud ka siinse kodaniku käitumist. On selge, et kodanikke ei rahulda enam pelk esindusdemokraatia, vaid üha enam pürgitakse osalusdemokraatia suunas.

Kuigi Occupy Wall Streeti meediakajastus on olnud konfliktne, liikumist on kas naeruvääristatud või nähtud selle taga kummitamas uue põlvkonna kommunismikolli, on ometi selge, et selle juureks on soov kaasavama ja läbipaistvama valitsemise ning inimväärsema elu järele, mis tähendab sotsiaalsete lõhede vähendamist ühiskonnas tervikuna. Nooremad inimesed ei käi Che Guevara pildiga T-särgiga ringi mitte ainult ajaloovõhiklikkusest, vaid ka seetõttu, et praegune kord on neile vastuvõetamatu ja tänaste võimulolijate poliitiline legitiimsus tundub väike. Tulevik tähendab nende jaoks laene, mida kunagi tagasi ei jõuta maksta ning ammu pole enam aru saada, kuskohast lõpevad suurkorporatsioonid ja algab poliitika. Võib-olla on kapitalismi peiesid vara pidada, kuid see ei vähenda vajadust ühiskondliku osalemise meetodite muutmise järele.

Kuigi OWS sellisel kujul ei pruugi olla midagi püsivat või monoliitset, on sellest arenenud võrgustiku mõjud palju laiemad kui see, mida meile praegu raporteerib CNN või vahendavad muud meediakanalid. Seda on näha ka sotsiaalmeedias, mis kiirendab senini suurte laevade kombel aeglaselt pööranud protsesse ja infovahetust.

Palun väga, näiteks Von Krahli teatris koguneb esmaspäeval Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia koostöös konsensusliku otsustamise töötuba. Seda täiesti omaalgatuslikult, nii nagu käis NYCis Zucotti pargis Memokraadi vabatahtlike toetajate abiga OWSi kajastamas endine investeerimispankur Tarmo Jüristo ja nii, nagu kirjutatakse kollektiivselt Memokraadi blogi ennast (kui meenutada, siis blogi looja Daniel Vaarik pälvis mullu oivalise ajakirjanduse auhinna ja seega hinnati paremaks kui traditsioonilised väljaanded). Selliseid väikseid omaalgatuslikke think-tank’e sünnib praegu kõikjal maailmas.

Ühtlasi on sotsiaalmeedia üha rohkem muutunud triviaalse teavitamise kohast „tere sõbrad, mu kassil on täna sünnipäev“ mõttevahetuse platvormiks, kus inimesed arutlevad (oma näo ja nimega) ka ühiskonnas toimuvat. Argitasandil tahaks loota, et suurenev kodanikujulgus avaldub ka päevalehtede internetikommentaariumides.

Lihtsalt kaasamõtlemise ja –rääkimise kõrval saab kodanik oma häält võimendada ka erinevatesse ühendustesse kuuludes. Muuhulgas on ühenduste ülesandeks oma igapäevase tegevuse kõrval – olgu see siis sotsiaal-, kultuuri- või muus sfääris – huvikaitse, moodsama sõnaga ka eestkoste, mis tähendab oma vajaduste ja soovide kommunikeerimist nii, et need jõuaks ka seadustesse. Kuigi avalik sektor kipub aktiviseeruma just valimiseelsel ajal, on nii kodanikel eraldi kui ühendustel võimalik on huve kaitsta ka valimistevahelisel perioodil.

Teiseks võiks osalusega seoses rääkida kaasamisest, mis ühenduste puhul soovitusena avalikule sektorile on toiminud juba aastaid, tegudes aga hakkab alles praegu vilja kandma. Kaasamise puhul on oluline meeles pidada, et see ei tähenda lõpptulemusena ilmtingimata kompromissi otsustes või ka seda, et kõik on lõppkokkuvõttes rahul – tegemist on vahendiga, mis teeb otsustamise protsessi läbipaistvaks ning on algusest peale teadlik kõigi osapoolte arvamustest ja ettepanekutest. Kui kaasamine saaks normiks kõigil võimutasanditel, siis vähendab see tunduvalt tõenäosust ka selleks, et “ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja”.

Ühenduste koostöö ulatub sageli väljapoole riigipiire (ja mitte ainult arengukoostöö vallas). Heaks näiteks on tänavu märtsikuus asutatud Euroopa Liidu-Venemaa kodanikuühiskonna foorum, mis on täiesti altpoolt kasvanud algatus ning asutati Vene ühenduste koostöös ja survel Euroopa Liidule just seetõttu, et pärast järgmisi presidendivalimisi taas võimule tulev Vladimir Putin ei saaks ise asutada organisatsiooni, mis vaid mängib või imiteerib kodanikuühiskonda.

Ei saaks siiski kogu ülejäänu taustal öelda, et riigid kodanike kaasamisele pikemas perspektiivis ei mõtle – USA president Barack Obama ja Brasiilia president Dilma Rousseffi algatatud Avatud Valitsemise Partnerlus, millega on tänaseks avaldanud soovi liitud 46 riiki (sealhulgas ka Eesti) just seda proovib teha.

Märtsiks 2012 on Eesti valitsusel vaja esitada  tegevuskava  avatud valitsemise põhimõtete  elluviimiseks, kusjuures selle koostamisse on kohustuslik kaasata ka valitsusväline sektor. Lisaks on valitsustel hiljem vaja esitada enesehinnangu raport, mida täiendab sõltumatu eksperthinnang antud riigist. Need on abinõud, et kodanikel oleks võimalik pidevalt jälgida, kas nende valitsus on teinud suuga lihtsalt suure linna või pidanud antud lubadusi.

 Võib juhtuda, et see algatus vaikselt hääbub või läheb suure pauguga lõhki. Aga me ei saa seda kunagi enne teada, kui järele ei proovi – midagi nii mastaapset pole koostöös avaliku ja kolmanda sektoriga rahvusvaheliselt varem ette võetud.

Mida saad Sina ette võtta? Mõtle kaasa, mõtle läbi ja osale. Oleme senise ühiskondliku korra murrangu lävel, aga muidu toimub see silma Sinuta.