Usaldus toob tulu

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute’i poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused teevad murelikuks.

Legatumi heaoluindeks koosneb üheksast komponendist, mis tervikuna iseloomustavad ühiskondade majanduslikku ja sotsiaalset õitsengut. Eelmise aasta andmete põhjal Eestist kujunenud üldpilt on meeldivalt uinutav: 31. koht 104 uuritud riigi seas. Ent äratuskellana avab silmad tagantpoolt kümnes koht ühe komponendi lõikes. See on sotsiaalne kapital.

Nüanssidesse laskumata tähistab sotsiaalse kapitali mõiste tulusat ressurssi, mille loovad inimestevahelised sidemed ja suhtevõrgustikud. Indiviidile tõuseb kasu juba sidemete arvukusest, aga sellest võrratult olulisem on suhete kvaliteet, nende usaldusväärsus. Orkuti või Facebooki kontaktide arv ei ole veel sotsiaalne kapital, kui profiilipiltide kollektsiooni taga on pinnapealsed tutvused. Küsimus on selles, kui paljudele neist kontaktidest me tegelikult elus loota saame. Sestap peetakse kõige ehedamateks sotsiaalse kapitali vormideks perekonnasidemeid ja osalemist ühisel huvil või maailmavaatel põhinevates ühistegevustes, olgu need loomakaitseseltsid, inimõigusühingud või külaliikumised.

Samast loogikast lähtudes uuris ka Legatum Institute sotsiaalse kapitali taseme mõõtmiseks näiteks seda, kui tähtsaks peavad inimesed oma sõpru ja peret, millal nad viimati võõrast aitasid, kui sageli nad annetavad, kui aktiivselt teevad vabatahtlikku tööd ja osalevad kodaniku- ehk vabaühenduste tegevuses.

Nähtamatu määrdeaine

Ent sotsiaalse kapitali olemasolu pole kellegi personaalne probleem. Inimestevaheline usaldus on nähtamatu määrdeaine, mis paneb sujuva kellavärgina käima kogu ühiskonna. Usaldusel põhinevad sidemed loovad jagatud väärtusi ja arusaamu, mis hoiavad ühiskonna alusmüüri tõhusalt koos – palju tõhusamalt kui suudab üksnes ühine rahvuslik päritolu.

Paar aastat tagasi Tallinnas XI avatud ühiskonna foorumil esinenud sotsiaalse kapitali uurija Robert D. Putnam on leidnud, et rikkaliku sotsiaalse kapitaliga õlitatud kogukonnad on tootlikumad, turvalisemad ja õnnelikumad. Ja pange tähele – just tugevad kogukonnasidemed loovad eeldused majanduslikuks jõukuseks, mitte vastupidi.

Seitsesada aastat orjapõlve, viiskümmend aastat okupatsiooni ja aastaringne nigel suusailm hakkavad paranoilise endassesuletuse vabandusena ära tüütama. Kuid ei saa salata, et Eestis on sotsiaalsele kapitalile määratult kasvuruumi. Meie väikeses ühiskonnas teavad kõik kõiki, aga kas ka tunnevad? Kui mitmele numbrile oma telefoniraamatus söandaksime tegelikult helistada, kui elu hapuks kisub?

Sotsiaalse kapitali rohkuse poolest paistavad silma kaht tüüpi ühiskonnad – kõrgelt arenenud heaoluühiskonnad nagu Rootsi või Šveits ja vähem arenenud, traditsioonidele toetuvad ühiskonnad, kus kollektiivsed ja perekondlikud väärtused on veel tugevalt au sees. Nii troonib Legatum Institute’i uuringus sotsiaalse kapitali võrdluses viiendal kohal India ning teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvad peamiselt arenguriigid, kellest kõrgeimal on Indoneesia, Mali, Nigeeria, Sri Lanka.

Eesti ei ole õnnetul kombel üks ega teine. Üksteise abistamisel põhinevate perekondlike ja kogukondlike suhete asemel laiutab ülbelt individualismi dogma, mis kuulutab: igaüks seisku iseenda eest. Hätta sattununa ei julgeta paluda abi sugulastelt ega sõpradelt, vaid aheldatakse end SMS-laenu ikkesse.

Koostegemine ja haridus

Kapital, mõõdetagu seda rahas, inimestes või suhetes, ei kasva iseenesest. Sotsiaalset kapitali saab ja tulebki teadlikult arendada. Usaldussuhted arenevad iseäranis võimsalt koostegemise käigus. Eesti vabaühendused on teinud tänuväärset tööd inimeste kokkutoomisel ja kasumile orienteeritud pseudoväärtuste tasakaalustamisel, ent aktiivse osalemise kultuuri võiks meil tunduvalt rohkem olla. Vabatahtliku tegevuse arenduskeskuse aastatagune uuring näitas, et 57% eestimaalasi ei teadnud, mis on vabatahtlik tegevus. Niisamuti selgus, et inimesed ei osale vabatahtlikus töös sageli seetõttu, et nad ei ole selle peale lihtsalt mõelnud. Kodanikuühendused saavad palju ära teha, et innustada eriti just noori nägema omaalgatuses ja ühistegevuses väärtuslikku arenguvõimalust.

Teine ja olulisemgi kasvupinnas on haridus. Kooli tähtsust väärtuste ja arusaamade kultiveerijana ei ole kellelegi tarvis selgitada, küll aga peaksime seda teadmist nutikamalt ja süsteemsemalt ühiskonna hüvanguks rakendama. Et oleks vähem omakasupüüdlikke, kibestunud ja üksildasi täiskasvanuid, peaks haridussüsteem esimestest koolipäevadest, tegelikult juba lasteaiast saadik edendama oskust üksteist arvestada ja koostööd teha ning erinevusi sallida ja jõuda neist hoolimata kokkuleppele. Õppekavasid peaksid horisontaalselt läbima väärtusarenduse põhimõtted, mis ei õpeta meid ainult üksteist taluma, vaid ka koos parema elukeskkonna loomiseks tegutsema.

On aeg dogmad ja tabud kõrvale jätta ja hakata mõtlema, mis meid ikkagi ühiskonnana koos hoiab. Ühiskonna väärtushinnangutest saagu kõneaine nii meedias, kodus kui ka seltskonnas! Tuletades meelde selle aasta avatud ühiskonna foorumit väisanud Briti ajaloolase Timothy Garton Ashi tõdemust: majanduskriis on loonud kauaoodatud võimaluse seada kahtluse alla meie pühendumus majanduskasvule kui ainueesmärgile ning otsida selle asemel jätkusuutlikumaid ja hoolivamaid arengumudeleid. Kui me seda hetke ei kasuta, jätkub pöörane enesehävitusralli majanduse toibudes endise hooga, ainult et ihaldatud jõukus ja heaolu libisevad meist hoopiski kättesaamatusse kaugusse.

*Artikkel ilmus 3.novembril 2009 Eesti Päevalehes

Inimkaubandus Eestis ja Euroopa Liidus

Merle Albrant ja Marianne Meiorg, Inimõiguste Keskus

Avatud Eesti Fondi toel osales Inimõiguste Keskus Euroopa Liidu ministrite konverentsil “Towards Global EU Action against Trafficking in Human Beings”, mis toimus Brüsselis 19.-20. oktoobril. Alljärgnevalt noppeid viimase aja arengusuundumustest võitluses inimkaubanduse vastu.

Konverentsi korraldas eesistujamaa Rootsi ning oma toetust väljendasid oma osalusega ka Rootsi ja Belgia kuningannad Silvia ja Paola. Seega oli tegemist ilmselgelt kõrgetasemelise üritusega. Enamik riike oli esindatud väärika delegatsiooniga, millesse kuulus vähemalt üks minister. Eesti delegatsioon oli siiski tagasihoidlik ning ükski minister konverentsist osa ei võtnud.

Konverents keskendus inimkaubandusele Euroopa Liidus. Arutati uusi suundi, millest lähtuda, et inimkaubanduse vastane võitlus efektiivsemaks muuta. Kõlama jäid mitmed väljaöeldud mõtted, mida ikka ja jälle läbi konverentsi korrati:

• Inimkaubandus on tänapäeva orjandus, mis rikub nende inimeste inimväärikust, kes selle ohvriks satuvad. Tegemist on kõige haavatavamate inimeste – nii naiste ja meeste kui tüdrukute ja poiste – ekspluateerimisega kurjategijate poolt, kes kohtlevad neid kaupadena, mida saab rahalise kasu eesmärgil osta ja müüa riigipiirist olenemata. Hinnanguliselt puudutab see kuritegu ligi 2,5 miljonit inimest aastas ning arv üha kasvab;
• Puudub selge ülevaade inimkaubanduse ulatusest ja ohvrite tegelikust arvust. Statistika kogumise meetodid erinevad riigist riiki ning nende põhjal on ülevaatliku pildi saamine raske, mis omakorda raskendab ühiste tegevussuundade kujundamist võitlemisel riigipiire ületava kuriteo vastu;
• Paigas on laiaulatuslik õigusraamistik selle nähtusega võitlemiseks, kuid probleemid on tekkinud eelkõige just nende meetmete rakendamises;
• Inimkaubanduse vastane võitlus peab võtma kolm suunda – ennetus, vastutusele võtmine ja kaitsmine. Konverentsi lõpuks lisandus sellele nimekirjale ka neljas – partnerlus ja koostöö riigiasutuste, aga ka riigi ja kolmanda sektori vahel;
• Kogu inimkaubanduse vastane võitlus peab olema ohvrikeskne ning lähtuma ohvrie vajadustest ning nende konkreetsest situatsioonist. Ohvril on õigus abile. Samas tuleb ohvrite sellelaadne toetus kasuks ka õiguskaitseorganitele kuna ohver, tundes ennast turvaliselt, on suurema tõenäosusega valmis kogetust rääkima ja abistama politseid kurjategijate kinnipidamisel ja süüdi mõistmisel;
• Üheks suurimaks takistuseks inimkaubandusega võitlemisel on ohvrite identifitseerimine. Kui ei leita ohvrit, ei saa teda aidata, samuti ei leita kurjategijaid, et neid vastutusele võtta. See on omakorda põhjus, mis teeb inimkaubandusest ühe tulusaima kuriteoliigi maailmas;
• Inimkaubanduse üheks tõukeallikaks on just nõudlus. Nii kaua kui ühiskonnas on seksi ostmine või ümbrikupalga maksmine aksepteeritav ja toob kaasa üksnes õlakehituse, ei saa lootagi, et probleem laheneb.

Kuidas see kõik Eestit puudutab?

Eestit mainiti sellel konverentsil mitmel korral koos teiste Balti riikidega ning seda mitte positiivses valguses. Eestit mainiti kui allikariiki, kust algab paljude inimkaubandusohvrite teekond. Samuti peetakse Eestit transiitriigiks, kust läheb läbi paljude inimkaubandusohvrite teekond. Huvitaval kombel on Eesti kogemus aga just vastupidine. Statistika kohaselt on inimkaubanduse ohvrite arv üsna väike. Väikese ohvrite arvu taga võib olla väikeriigi omapära – siin on raske pikemat aega anonüümselt tegutseda. Probleem on siiski olemas, kuid mitte sellisel tasemel, nagu rahvusvahelisel tasandil väidetakse. Kuid miks ei ole suudetud seda asjaolu kommunikeerida Eestist väljapoole? Miks peetakse Eestit siiani probleemriigiks, kui siseriikliku statistika kohaselt see enam nii ei ole?

Üheks põhjuseks, miks Eesti on jäänud rahvusvahelisel tasandil endiselt tähelepanu objektiks, on asjaolu, et Eesti seadusandluses puudub selline kuritegu nagu inimkaubandus. Ikka ja jälle peavad riigi esindajad selgitama erinevate rahvuvaheliste komiteede ees, miks seadusandlikul tasemel inimkaubandust ei defineerita. Selle asemel kasutatakse erinevaid kurteoliike, mida karistusseadustik juba sisaldab, näiteks vabaduse võtmine, suguühendusele sundimine, prostitutsiooni vahendamine ja kallutamine jms. Selline lähenemine on toonud kaasa kriitika, et Eestis ei tunnustata inimkaubanduse erilist positsiooni erinevate kuritegude hulgas ega selle eriliselt julma iseloomu.

Partnerlus inimkaubanduse vastu

Konverentsil rõhutati ka partnerluse (nn neljas element inimkaubandusvastases võitluses) tähtsust nii erinevate riigiasutuste vahel kui ka riigi ja kolmanda sektori vahel. Võitlus inimkaubandusega on siiski eelkõige riigi ülesanne ning riik on ka kõige paremal positsioonil sellega tegelemiseks. Kolmas sektor saab olla üksnes partneriks ning aidata küsimustes, milles riigil on ühel või teisel põhjusel abi vaja.

Eestis on partnerlus antud valdkonnas üsna hästi toimiv. Inimkaubandusohvrite varjupaigad on osaliselt rahastatud riigieelarvest. Siinkohal jäi kõlama Soome siseministri öeldud sõnad konverentsil – kolmanda sektori rahastamine ei ole ressursside raiskamine. Efektiivne inimkaubanduse vastu võitlemine nõuab niikuinii ohvrite kaitset ja kolmas sektor on antud juhul parim lahendus.

Siinkohal võiks välja tuua ka partnerluse olulisuse erinevate valitsusväliste organisatsioonide vahel. Näiteks hetkel on käimas kampaania Body Shopi eestvedamisel, millega üritatakse tähelepanu juhtida laste ja noortega kaubitsemisele seksiäriga seonduvalt. Selle kampaania käigus kogutud raha läheb otse Tartu Laste Tugikeskusele. Kampaania on tegelikult ülemaailmne ning viiakse läbi Body Shopi ja ECPATi koostöös.

Sellised kampaaniad on eriti tänuväärsed just Eestis, kus sellest teemast üsna vähe räägitakse. Kuigi ohvreid on arvuliselt hetkel vähe, ei saa probleemi olemasolu eitada. Tegemist on kuriteoga, mis oma olemuselt on äärmiselt võigas. Eriti just siis kui ohvriks on laps, kes ei ole oma elu veel alustadagi jõudnud.

Vojvodina – paljukeelne piirkond sallivuse otsinguil

Serbia provints Vojvodina, kus viimase 300 aasta vältel elab kümneid endise Jugoslaavia ja muude maade rahvaid, võitleb autonoomia eest ja püüab säilitada religioosse ja kultuurilise mitmekesisuse tingimustes rahu, kirjutab Avatud Eesti Fondi toel oktoobris Serbiat külastanud rus.postimees.ee vanemtoimetaja Aleksei Günter. Artikkel ilmus 2. oktoobri venekeelses Postimehes.

Kuus ametlikku keelt, 26 rahvust, mitu religiooni ning rikas, verega punaseks värvitud ajalugu – kõik see teeb Vojvodinast ühe keerulisema ja huvitavama piirkonna Euroopas.

Kohalikus võimuorganis Vojvodina Assamblees toimuvad istungid kuues provintsi ametlikus keeles: serbia, ungari, slovaki, rumeenia, russiini ja horvaadi keeles. Kõigi keelepaaride jaoks on tagatud sünkroontõlge ning rahvusvähemuste parteide saadikud kasutavad õigust esineda oma emakeeles.

Lasteaed Novi Sadi lähistel. Foto: Aleksei Günter

Kuus pluss üks keelt
Vabariigi parlamendis Skupštšinas on olukord teistsugune. Formaalselt on saadikutel õigus esineda ja koostada dokumente oma emakeeles, hoiatades sellest ette, et kantselei saaks tagada sünkroontõlke või dokumentide tõlke serbia keelde. Tegelikkuses kasutavad kõik siiski serbia keelt.

Skupštšina saadik, Vojvodina Ungarlaste Liidu liige Balint Pasztor ütleb, et Skupštšinas serbia keelt kasutades rõhutavad teistest rahvustest saadikud oma austust riigikeele vastu ning lojaalsust.

Pasztori emakeel on ungari keel ning oma kaks nädalat tagasi sündinud poja kavatseb ta panna ungari lasteaeda ja ungari kooli. „Serbia keele saab ka tänaval selgeks,“ väidab Pasztor.

Multikultuurses Vojvodinas on olukord samasugune: serbia keel on „lingua franca“ rahvusvähemuste omavaheliseks suhtlemiseks, sest üksteisega väga sarnased serbia ja horvaadi keel (termin „serbohorvaadi keel“ rahvuslastele ei meeldi) ning horvaadid juurutavad viimaste aastakümnete vältel ametlikku kasutusse aktiivselt uusi sõnu, et rõhutada nende keelte erinevust. Serblased ei saa aru ungarlastest, russiinid ei saa aru rumeenlastest jne.

„Kakskeelsus ei ole mõlemapoolne. Kui Vojvodina rahvusvähemused valdavad tavaliselt kahte-kolme keelt, siis serblased kõnelevad sageli ainult serbia keeles,” räägib Pasztor.

 Ungarlastega asustatud Mali Iđoši küla omavalitsuse juht Robert Csore jutustab, et kui sundida ungari lapsi õppima varajasest lapseeast peale serbia keeles, ei omanda nad tegelikult ühtegi keelt. Csore hinnangul on Vojvodina praegune serbia keele õppimise süsteem ratsionaalne: tavaliselt hakkavad lapsed seda õppima vanemates klassides.

Ungarlased on kõige tugevamini organiseeritud ja esindatud nii Vojvodina kui ka kogu Serbia poliitilisel tasandil. Vabariigi parlamendis on Vojvodina Ungarlaste Liidul neli saadikut. Samas märgib Pasztor, et ei tema provintsis ega Serbias tervikuna pole just lihtne kohata rahvusvähemuse esindajat suure ettevõtte või organisatsiooni juhi ametikohal.

Pasztor lisab, et sallivuse kindlustamiseks tuleb paljurahvuselisel Vojvodina provintsil astuda veel nii mõnigi samm. „2004.–2005. aastal oli meil hulgaliselt kallaletunge rahvusvähemuste esindajaile. Moraalsed väärtused ei ole pärast sõda veel oma kohale asetunud,“ ütleb Pasztor.

Uus vähemus
Serbia kõige noorem ametlikult registreeritud vähemus on horvaadid. Katerina Celikovic Põhja-Vojvodinas tegutseva Subotica linna Horvaadi Kultuuri Instituudist räägib, et see on tema rahva jaoks suur saavutus. „Varem olid horvaadid üks Jugoslaavia põhirahvusi,“ selgitab ta.

Horvaatide väljatoomist eraldi rahvusvähemusena käsitavad Vojvodina võimud sammuna vaid mõned aastad tagasi üksteise vastu sõdinud rahvaste vahelise leppimise suunas. Seejuures on serbia ja horvaadi keel omavahel väga sarnased, ehkki esimene neist kasutab kirillitsat ja kätkeb endas rohkem rahvusvahelisi sõnu.

„Me peame ära ootama, kuni poliitiline korrektsus lakkab olemast lihtsalt sõnakõlks,“ ütleb Novi Sadi ülikooli inglise keele professor Vladislava Gordic.

Gordic on üks ligikaudu kümnest linnaelanikust, keda Postimehe reporter Novi Sadi, Serbia Vojvodina provintsi pealinna, tänavail küsitles. Kohalikud elanikud ei räägi rahvusrühmade vahelistest hõõrumistest kuigi meeleldi ning enamik toonitab, et kõige sagedamini on konfliktide põhjuseks noorus ja väljaelamata energia.

Vojvodina ungarlaste rahvusnõukogu juhataja László Jozsa ütleb, et vale oleks väita, nagu riigi elanikkonna seas rahvuslikul pinnal probleeme poleks.

„Teisest küljest oleks aga liialdus öelda, et kõik on väga halvasti. Kui sõidate näiteks Belgradi numbrimärgiga autoga Horvaatiasse, siis on neil huligaanidel, kes teie sõiduki aknad võib-olla sisse löövad, vanust vaevalt 16–19 aastat,“ nendib Jozsa.

Koos või eraldi?
Juudi tänava alguses asuval haljasalal pärast kooli puhkehetke pidav 16aastane Novi Sadi elanik Boris ütleb, et tal on sloveenlaste seas sõpru. Boris ise on pärit serbia perekonnast. „Ma pole mingi natsist – nii et probleeme pole,“ sõnab noormees.

Kui Eestis on arutelu teemaks sageli rahvusvähemuste integratsioon, siis Serbia poliitilise eliidi ja ühiskonnategelaste hulgas on märksa populaarsem termin „sallivus“. Näiteks on kütmas kirgi kõmu Belgradi gei-paraadi ärajätmise ümber seoses paremäärmuslaste ja õigeusukiriku poolse survega.

Rääkides mitmesuguste rahvuste kooseksisteerimisest provintsis, ei põimi Vojvodina omavalitsuse rahvusvähemuste komisjoni esimehe asetäitja Marius Rosu mitte sõrmi kokku, vaid näitab kaht rusikat, mis on omavahel kokku surutud.

Näitlik vihje on mõistetav: rahvusvähemuste eraldatus on maakohas reaalsus ning suhteliselt arvukamate gruppide, näiteks ungarlaste, puhul hääletavad valijad oma poliitikute poolt.

„Rahvuslikud kogukonnad elavad siin küll külg külje kõrval, kuid ei puutu just sageli omavahel kokku,“ ütleb Rosu.

Rosu on ise rumeenlane, kuid räägib oma emakeelt peamiselt vaid oma kodukülas, kui külastab oma vanemaid. Tema lapsed räägivad vanaemaga rumeenia keeles, kodus aga serbia keeles – ema keeles.

Rosu märgib, et kohalikud sallivuse edendamise programmid on suunatud noortele. „Viimasel ajal pole rahvustevahelisi vägivallapuhanguid esinenud, kõik on laskunud suuliste solvangute ja rämeda grafiti tasemele. Seda kohtab Euroopas kõikjal,“ jutustab Rosu.

Kodumaa infoväli
Rosu tunnistab, et Serbias tõlgendavad erinevad rahvusgrupid ajaloosündmusi erinevalt, eelkõige just Jugoslaavia lagunemist ja kodusõja põhjusi. „Kõige kaine ümbermõtestamine seisab meil alles eest,“ ütleb ametnik.

Infoväli, milles rahvusvähemused elavad, sõltub suuresti nende juurdepääsust kaabelvõrkudele ja satelliittelevisioonile. Kõigi rahvusvähemuste esindajad, kellega autoril õnnestus Vojvodinas vestelda, väidavad, et vaatavad uudiseid serbia keeles, kuid võimalusel eelistavad vaadata teisi saateid, mis tulevad ajalooliselt kodumaalt.

Vojvodinas on kaks avalik-õiguslikku telekanalit, millest üks (РТВ-2) edastab saateid üheksas keeles. Eri keeltes uudisteblokid lähevad eetrisse üksteise järel. Vojvodina tele- ja raadiokorporatsiooni programmidirektori Ljubishe Nikolini sõnul on teise kanali reiting madal.

„Kui rahvusvähemuste esindajail on võimalus vaadata väliskanaleid, siis neid nad ka vaatavad,“ ütleb Nikolin.

Vojvodina tele- ja raadiomaja teisel korrusel asuvad uudistetoimetused. Ülduudistetoimetuste ajakirjanikud võtavad olulisemad uudised peamiselt serbia toimetusest ja filmivad oma materjalid oma kogukonna elu ja kultuuri teemadel.

Lisaks sellele on igal Vojvodina rahvusvähemusel üks või mitu omakeelset trükiväljaannet, mida antakse tavaliselt välja keskvalitsuse raha eest. Suuremad sõltumatud ajalehed ei kiirusta looma oma versioone vähemuste keeltes.

Serbiakeelse päevalehe Dnevnik peatoimetaja Aleksandr Dživulski ütleb, et rahvusvähemuste keelsed massimeediumvahendid on pigem poliitiline meede. „Need väljaanded ei suuda raha teenida ja vajavad riigi abi,“ tõdeb Dživulski.